Vabas ja rõõmsas maailmas jälle. Sooja on tiba alla 30, päike paistab, telekast tuleb Otepää MK etapp ja arvutist saab kõiki lk külastada mida tahad ning ID kaart töötab. Praegu vedrutan niisama aga mõtlesin, et olen endale ka natuke kasulik ja võtan tai massaazi kursused.
Ennem käisin lõuna-hiinas Guangzhous korbikaaslasel külas, kes sealkandis juba 5 aastat elab ja ajab bizniisi. Räägib vabalt hiina keelt ja omab ka tuttavat tütarlast, kes seda keelt oskab. Mõtlesime, läheme Macaosse, aga alguses oli mul varbavalu ja siis tal palavik. Nii, et vaatasime hoopis 4 päeva telekast naljafilme ja lasime Silvial endale ingveri teed serveerida.
Täna sadas ilma partei käsuta 20 cm lund maha ja hiinakad ei suuda autodega sõita. Aga neil ju pole ju ka talvekumme ja puudub lumesõidu kogemus. Iga teine auto on risti või ei suuda kohapealt ära minna.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid et …
Läbi see aasta. Läbi ka koolipapa kohustused. 21. detsember lahkusid lapsed ja Siki ning mina saan nüüd nautida vabadust Ei vasarda enam väike haamrike kuklas, et hommikusöök, koolitunnid, kekatund, lõunasöök, hommikuks pean korralikult kodus olema jne. Esimene öö magasin 16 tundi ja oleks veel maganud, kui poleks pidanud üles tõusma ja peldikusse minema.
Vahepeal toimus eestlaste jõulusööming-jooming Hannese juures. Kohal oli ligi 20 eestlast igast mastist ja ametist – kunstnikud , pankurid, diplomaadid, õppurid, logelejad (mina), euroametnikud, itimehed jne. Tehti Guinnessi rekord: kõige suurem kogus eestlasi korraga Pekingis verivorsti söömas. Hannes oli oma kõrgeid tutvusi ärakasutanud ja mitu kilo verivorsti, viina ja praekapsast Eestist tellinud. Pidu oli igati tore, söödi ja joodi niipalju kui keegi jaksas ja rohkemgi veel.
Ühel teisel päeval käisime Välismaa Ajakirjanike Assotsatsiooni aastalõpu peol. Tegemist on enamvähem keelatud ettevõtmisega. Näidati doklõike kuidas ajakirjanikke vabadusi on piiratud ja segatud nende tööd kõige naljakamal moel. Nt oktoobripühade ajal Tianameni väljakul. Reporter püüab kaamerasse rääkida, aga kuskilt ilmuvad mehed vihmavarjudega ja varjavad kaamera, kui reporter paremale või vasemale liigub siis vihmavarjumehed nagu muuseas ja kogemata liiguvad samas suunas. Ei väänata enam käsi, hoopis kenamal moel piiratakse sõnavabadust .
Ja kuna Ursik ei ole 105 kilo, siis ma tagasi veel ei tule.
Selgus kuulujuttudest, et tali ei tulnudki ootamatult! Sellest teadsid kaks meest – kommpartei boss ja vägede ülemjuhataja. Asi nimelt selles, et parteiboss vaatas aknast välja ja ei näinud enam oma lapsi hoovis mängimas. Põhjuseks meeletu sudu, mis oli kogunenud pilvede alla. Boss helistas kohe ülemjuhatajale ja käskis jama likvideerida. Ülemjuhataja läks tagahoovi, süütas kahuri taga oleva süütenööri ja lasi taevasse mingit jama, mis tõi alla kogu pilve.
Paar päeva tagasi juhtus sama jama. Isegi oma nina oli raske nähe. Õhtul kella 12 paiku hakkas aga kummalisel kombel välku lööma ja müristama. Ning siis kukkus pilv täies mahus ja korraga alla. Hommikul siras päike ja taevas oli sinisemast sinisem.
Vot nii korras on meil elu siin Hiinas.
Nii ja naa hiina keeles kõlab mamahuhu ja otsetõlkes tähendab see hobune-tiiger. Onju nii ja naa!
Esimesel novembril sadas Pekingis maha meeletu lumi. Kohalikudki olid üllatunud, et selline sadu ja sellised räitsakad. Reeglina neil siin lund ei saja ja kui siis hästi peenikest. Samal ajal olid nad aga väga rõõmsad, sest mingid astroloogilised, heiroglüüfilised ja kuupäevased märgid näitasid, et suur lumesadu sel päeval toob õnne. Tõigi, puudel oksad murdusid, liiklus oli häiritud jne. Nii et mitte ainult meil ei tule talv ootamatult vaid neil siin ka.
Neljapäeval sain siis nö passi templi, et olen Hiinas käinud ehk siis külastasin kohustuslikku turistikohta nagu seda on SuurHiinaMüür. Hiina keeli ja piningis kirjutatult ChangChen ja tõlkes pikk linn. Tallinn muideks on tõlkes tornide mets. No ongi teinepikk ja väga ja lookleb nagu draakon oma sakilise seljaga mööda mägesid üles ja alla. Kahjuks olid puud oma lehed juba langetanud ja ei olnud seda värvidekirevust mida lootsin näha.
… koos lastega. Et siis vahepeal oli mu elu vastutusrikkaim periood. Isegi vastutusrikkam kui vene sõjaväes lõhkeainete ladu valvates. Ma olin nimelt 6 päeva lastega kodus, ema mööda Hiinat tiirutamas. See tähendas ju 24×6 tundi alateadvuslikku ja teadvuslikku valvesolekut. Aga polnud miskit hullu ja miskit hullu ei juhtunud ka. Tegelikult ei juhtunud nagu üldse midagi!?!?! Vastupidi, lapsed muutusid kohe sõnakuulelikuks, viisakaks ja korralikuks. Nõud kadusid laualt imeväel ja magama mindi vabatahtlikult. Neil on vist mingi sisemine organ, mis annab neile teada kaugel ema parajasti on. Kui hakkas saabuma aeg, et ema istub juba lennukisse ja hakkab siia poole lendama, siis muutus tasapisi ka käitumine. Lõpuks pidin paar korda ka kõva häält tegema. Aga muidu vinks-vonks.
Siis hakkas ootamatult lastel koolivaheaeg (hiinakatel ju oktoobripühad ja kesksügise tähistamine) ja Hannese sünnipäev jne. Sellest mõni teine kord, kui üldse loodan, et pildid Kroonikasse ei leki
Antud hetkel istuvad lapsed koos emaga Tokios hotellis ja vaatavad aknast taifuuni. Mina – home alone!
Nagu muust ei ole kirjutada . Elu veereb nagu hernes detsembrikuu poole. Ilmad on parajad, saab juba terve päeva väljas olla. Aga siginenud on sääsed, sellised kirp-sääsk mutandid, keda on võimatu teolt tabad. Nad on võimelised tekitama fantoomvalu hoopis teises kohas, kus tema on Lendavad nad selliselt põrkaval moel (nagu siis kirp). Üks põrkas mulle öösel ripsmetesse sellise hooga, et ärkasin ülesse ja enam und ei tulnudki.
Aga,
Päevad mööduvad nüüd õpetamise ja õppimise tähe all. Kooliraamatud jõmpsikate saabusid septembri keskel ja nüüd olen siis ametlikult koolipapa olnud. Hommikul riisipuder lastele ja endale kohv, praemuna ja sai. Internetist press ja kirjad vaadatud, siis hakkab kool. Noorem lastest Mikk on esimese klassi poiss ja tema suisa nõuab, et kool algaks. Teise klassi ainuke poiss Otto on aga juba vana olija ja teda eriti ei huvita. Ühesõnaga lapsed lähevad eri tubadesse ja mina hakkan õpetusi-juhatusi, noomitusi ja kiidusõnu jagama. Kella 2 paiku on keka tund, kus Otto sõidab rattaga, aga Mikk imevidinaga – kaherattaline rula , millel rattad värviliselt vilguvad. Ostsin ka endale sellise, et mis ma ikka niisama passin ja igavlen. Ega alguses ei uskunud, et sellega üldse sõita saab, või et mina sellel peaksin püsima, aga võta näpust tuleb välja küll Peale kehalist on veel mingi tund ja lõunasöök, mille valmistan ka muideks mina külmikusse ilmunud asjadest.
Alles septembri algus, aga ettevalmistused oktoobripühadeks käivad täies hoos.
Tahtsin täna minna maailma suurimasse raamatupoodi, mis asub Tiananmeni väljaku läheduses. Aga võta näpust, kinni, isegi MacDonalds oli kinni ja isegi taksod olid kinni. Ja seda kõik keset päeva. Mis siis sept alguseks saab, äkki ei tohi hingatagi Vene aeg tuli kohe meelde.
Ja ikka nad armastavad oma Maod, kes särab vastu iga rahakupüüri peal. On küll teadmiseks võetud, et ta nottis maha miljoneid, aga head tegi miljon ja üks korda, seega hea mees! Arusaamatu minu jaoks. Käivad ja vahivad mao(u)soleumis seda martsipanist nukukest ja valavad pisaraid.
Kuidas jõuda Pekingis ühest punktist teise? Linn on ju meeletult suur 17 miljonit või miskit inimest, kes peavad kõik kuskile ära mahtuma ja tööl käima.
Parim viis on osta kaart ja liikuda metrooga. See viib peaaegu igale poole. Käid veel pool tundi jala ja oledki kohal. Äärelinna muidugi ei pääse. Metroo on vilgas ja puhas ja seina peal jookseb kogu aeg info, kus sa oled ja tädi teatab ka inglise keeles peatuse nimesid e siis nimi on ikkagi hiina keeles aga muu jutt sinna ümber on arusaadavas keeles.
Teine võimalus on osta ratas (nagu ka mina tegin) ja sellega tuuritada. Jalgratturitele on nähtud terve sõidurida, mis sageli on eraldatud ka kõrgema äärega. Vajalik kaart. Tänava nimedega on kitsid oldud. Võtame näiteks Pikk tänav. Pikkalt tänavalt lähevad paremale ja vasakule ja üles ja alla ja põiki järgmised tänavad: Ida Pikk, Lääne Pikk, Põhja Pikk, Pikk Põik, Pikk Keskmine, Lõuna Pikk, Pikk Tee jne. Ristteelt võib vabalt hakata üldse järgmine tänav ja kogu Pikkandus otsa lõppeda ning alata Laiandus. Aga saab hakkama.
Raskem on taksoga. Kaart on küll kaasas, aga nende jaoks on see ilus pilt ja kui ta isegi jagab natuke kaarti, siis kui sa keerad kaardi tsipa teispidi siis ei saa ta enam midagi aru. Kaardil on ka hiina märkidega kirjutatud tänava nimed, kuid juhtub ka nii, et neid ei osata lugeda. Kui sul on aadress paberil hiina märkidega, siis esitab ta ikka sulle sada küsimust. Ütle talle `dui` ja las sõidab. Sa võid osata isegi öelda aadressi hiina keeles, aga keele eeripära tõttu võib su väljaöeldud aadress kõlada taksojuhile küsimusena ,palju maksab kolm kilo kurke,
Reeglina juhtub nii, et helistad lõpuks oma hiina keelt valdavale sõbrale ja see siis seletab ära, et tegemist pole mitte ärimehega või tohmaniga vaid lihtsa kliendiga, kes tahab punktist A punkti B jõuda.
Hiinas on nüüd varsti nii, et seoses Hiina Rahvavabariigi 60 juubeliga ei saa enam internetis miskit teha ja telekast miskit vaadata. Peale selle, et maas on twitter, facebook ja youtube, ei saa vaadata ka picasaweb albumeid. Hannese telekast on kadunud BBC ja NBC ning veel miskit. Skype`iga rääkides on vist tsensor kuskil vahepeal ja kui sa jutu sees Hiinat mainid, siis paneb segaja peale Ühesõnaga hakib ja ei kuule jne. Blokitud on ka kõik lehed, kus abi antakse lehtede avamiseks. Isegi Delfi ja Postimees avanevad nii, et enne jõuab kuus pardipead ära süüa Varsti ei lubata vist isegi läpakat avada, ma arvan
Nädalavahetusel käisime Hannese õhutusel paraplaani kursustel. Õigemini tema osales ja mina assisteerisin, sest jalas olid mul plätud ja nendega ju joosta ei saa. Vaene Hannes pidi päev otsa langevarjuga ringi jooksma. Õnneks, et nii läks! Sest tegemist on ikkagi kalli lõbuga ja nii rikas ma veel ei ole, et seda endale lubada. Ja Eestis pole ju mägesid, aga kui ostad juurde mootori, siis võid igalt poolt lendu tõusta ja põristada Eesti kohal nagu Karlsson Katuselt. Sellegi poolest oli tore päev linnast väljas.
Ei vasarda enam väike haamrike kuklas, et hommikusöök, koolitunnid, kekatund, lõunasöök, hommikuks pean korralikult kodus olema jne. Esimene öö magasin 16 tundi ja oleks veel maganud, kui poleks pidanud üles tõusma ja peldikusse minema.
