Olen juba nädalapäevi tagasi Eestis. Kuna rahaliselt on seis vilets ja rahapuu Saaremaal raagus, siis olengi olude sunnil hakanud saarlaseks. Leisis, kus minu mäletamist ka mu isa on sündinud või elanud. Püüan siin tootmisüksusele õhku sisse puhuda, aga nagu selgus, on Eestimaal sulaaraha kriis. Kõigil on igatsorti kinnisvara ja muud vara, aga sulli pole. Nimelt on vaja asutada uus asutus, kes tootmise üle võtaks ja tellimusi jätkaks ja inimestele tööd annaks. Kui lähiaegadel paarisajatuhandelist süsti ei leia, siis peavad vaesekesed kodusteks jääma ja jälle hunnik töötuid ilmapeal juures.
Aga algusest peale. Korbikaaslane Kuld tuli mulle Tartus bussijaama vastu ja viis mu ajutisse elamiskohta, mis kuulub ühe teise korbi esindajale, kes hetkel viibis välismaal. Õhtul kohtusime korbis ja maitsesin knaipes Saku Heledat. Ime hea oli! Võtsime kohe mitu tükki. Hiljem külastasin ka teisi armsaid lokaale. Viimaseks jäi loomulikult Zavood. Istusime kaaslastega lauda ja kui ma läksi lisa telliama, siis oli saabunud ka uruguailasest omanik Mario. Rõõm oli kahepoolne ja unustasin ennast leti äärde vestlema. St lauda tagasi mai jõudnudki. Piinlik! Zavoodis kohtasin aga kena tütarlast Gretet, kellele ma värvisin vist kohutava pildi elust paksus metsas ilma vee ja söögita 
Ja täna nädal hiljem saabus meile siia metsade keskele postiljon, kes tõi Pille Kasele paki. (Jälle Pille 
Juba lapsepõlves narris Näärivana mind selle nimega.) Ma pole sada aastat ühtegi postipakki saanud. Ja kesse seda siia saata oskas?!?! Üllatus oli suur, kui saatjaks oli tütarlaps Grete ja pakis suitsuvorst, juust, Kalevi kommid Kaseke ja muud maitsvat pudipadi. Ühesõnaga olin pahviks löödud ja liigutatud nii mis kole.
Kuulake Tuksami laulu
näh… küll see kriis ükskord üle läheb, murueide tütardel hakkab niikuinii sust hale ega sunni sind tööle (isegi see sõna on vastik). no ja siis tuleb 2012:D
igatahes edu sulle:)