… koos lastega. Et siis vahepeal oli mu elu vastutusrikkaim periood. Isegi vastutusrikkam kui vene sõjaväes lõhkeainete ladu valvates. Ma olin nimelt 6 päeva lastega kodus, ema mööda Hiinat tiirutamas. See tähendas ju 24×6 tundi alateadvuslikku ja teadvuslikku valvesolekut. Aga polnud miskit hullu ja miskit hullu ei juhtunud ka. Tegelikult ei juhtunud nagu üldse midagi!?!?! Vastupidi, lapsed muutusid kohe sõnakuulelikuks, viisakaks ja korralikuks. Nõud kadusid laualt imeväel ja magama mindi vabatahtlikult. Neil on vist mingi sisemine organ, mis annab neile teada kaugel ema parajasti on. Kui hakkas saabuma aeg, et ema istub juba lennukisse ja hakkab siia poole lendama, siis muutus tasapisi ka käitumine. Lõpuks pidin paar korda ka kõva häält tegema. Aga muidu vinks-vonks.
Siis hakkas ootamatult lastel koolivaheaeg (hiinakatel ju oktoobripühad ja kesksügise tähistamine) ja Hannese sünnipäev jne. Sellest mõni teine kord, kui üldse 
loodan, et pildid Kroonikasse ei leki
Antud hetkel istuvad lapsed koos emaga Tokios hotellis ja vaatavad aknast taifuuni. Mina – home alone!
Ma motlesingi just, kas myya synnipaevapildid maha miljoni voi kahe eest. Ja just siis, kui ma hinna va”lja motlesin, selgus, et kohalikud suutsid mu fotokakaardi tuksi keerata ja ei mingeid Hannese synnipaevapilte enam. :p Ka kahjuks mitte pandapilte, mis on isegi suurem kaotus. Vist.