Karja Katariina kirik asub Põhja-Saaremaal Leisi vallas Linnaka külas. Kirik on rajatud 13. sajandi neljandal veerandil või 14. sajandi alguses Gotlandi (Ojamaa) meistrite poolt. Kirjalikke teateid kiriku ehitamise kohta pole. Veel enne kivikiriku ehitamist, juba aastal 1254, asus Karjas puukirik. Kirik on tegev kirik olnud läbi aegade …
Klikka näed ssuuremalt.
Sõitsime Ratlasse bussile vastu ja vastupidises suunas lonkis vastu mustapäine backpacker. Lehvitas, nagu Saaremaal kombeks, et kõik kõiki tervitavad. Küsisin Ivaril, et kas mõni kohalik tüüp, aga ta kai teadnud. Tagasiteel leidsime ta Tomba bussipeatuses magamiskotti kuivatamas. Astusime välja ja kohe pärima, et mis mees teed siin?!?!? TMV! 
Selgus, et tegemist argentiinlasega Andres Garciaga Buenos Airesest, kes alustas oma kõmpimist (just kõmpimist, mitte autode ega bussidega) St Petersburgist. Olevat töllerdanud ümber Laadoga ja siis läbi Narva ja Hiimumaa Saaremaale. Eestis on ta olnud juba 2,5 kuud. Küsisme, et kuidas siis Eestis on ja et ega mingeid pahandusi pole juhtunud. Kuna meid oli kolm, siis puges nagu jõudis . Oskas teine ja juba põhilisi käibefraase, nagu tere ja tore ja õlu. Edasi oli mehel plaanis minna Pärnu ja sealt juba Lätti ning lõpetada Koeningsbourgis. Milline tore sell! Kohe kadedaks tegi
Klikka siia ja kuula ja loe.
Ülikool, kus ma õpin asub vanas kolhoosi lehmalaudas. Suur majand on olnud, ruumi nagu putru. Meie (tehase omanik Ivar on teine mees ja vahest on Mürsk ka siin) erakaks on kohandatud kontoriruumid. Kaks tuba AVATUD KÖÖGIGA! Mitte niisama, nagu te arvasite Aknas avaneb hunnitu vaade metsale. Kui hästi läheb siis näeb kitsi ja urupõtru. Ühesõnaga sulnis ja südantkosutav elukeskkond.
Elu on nagu vanasti ülikoolipäevil erakas. Hommikul ärkad, lükkad sussid jalga ja töllerdad trussikutes kööki ning teed kohvi. Lahustuvat, sest kesse viitsib tasse pesta. Siis paned suitsu ette ja mölised natuke toakaaslastega. Kui viitsid siis teed `Doktorivorstiga` võileiva. Vahest saab ka paremat kraami, kui keegi on kodus käinud ja midagi paremat kaasa toonud. Aa, telekas pannakse ka tööle. Ivar läheb korraliku koolipoisina tehasesse. Meie Mürsuga aga ei viitsi ja aeleme alguses niisama. Avad arvuti ja vaatad, kas on ka midagi juhtunud maailmas ja Facebookides jne. Teeme veel ühed suitsud. Kuid lõpuks peab aga ennast natuke liigutama, et eksmatti ei saaks. Diplomitööks on 1200 köögitooli mahamüümine. Raske ta on, aga maailmas on 6 miljardit inimest, kes paljud istuvad vahetevahel ka söögilaua taha. Nii et loodan, et saan hakkama ja lõpetan cum laude.
Õhtuks tuleb ka midagi süüa teha. Kordamööda seda tehakse. Lemmikroad on kartul, pelmeenid ja makaronid hapukoorega. Sibul ja küüslauk ka kindlasti. Milline idüll ja puhas gurmaanlus, kas pole!
Ja nii need päevad läevad.
Olen juba nädalapäevi tagasi Eestis. Kuna rahaliselt on seis vilets ja rahapuu Saaremaal raagus, siis olengi olude sunnil hakanud saarlaseks. Leisis, kus minu mäletamist ka mu isa on sündinud või elanud. Püüan siin tootmisüksusele õhku sisse puhuda, aga nagu selgus, on Eestimaal sulaaraha kriis. Kõigil on igatsorti kinnisvara ja muud vara, aga sulli pole. Nimelt on vaja asutada uus asutus, kes tootmise üle võtaks ja tellimusi jätkaks ja inimestele tööd annaks. Kui lähiaegadel paarisajatuhandelist süsti ei leia, siis peavad vaesekesed kodusteks jääma ja jälle hunnik töötuid ilmapeal juures.
Aga algusest peale. Korbikaaslane Kuld tuli mulle Tartus bussijaama vastu ja viis mu ajutisse elamiskohta, mis kuulub ühe teise korbi esindajale, kes hetkel viibis välismaal. Õhtul kohtusime korbis ja maitsesin knaipes Saku Heledat. Ime hea oli! Võtsime kohe mitu tükki. Hiljem külastasin ka teisi armsaid lokaale. Viimaseks jäi loomulikult Zavood. Istusime kaaslastega lauda ja kui ma läksi lisa telliama, siis oli saabunud ka uruguailasest omanik Mario. Rõõm oli kahepoolne ja unustasin ennast leti äärde vestlema. St lauda tagasi mai jõudnudki. Piinlik! Zavoodis kohtasin aga kena tütarlast Gretet, kellele ma värvisin vist kohutava pildi elust paksus metsas ilma vee ja söögita Ja täna nädal hiljem saabus meile siia metsade keskele postiljon, kes tõi Pille Kasele paki. (Jälle Pille 
Juba lapsepõlves narris Näärivana mind selle nimega.) Ma pole sada aastat ühtegi postipakki saanud. Ja kesse seda siia saata oskas?!?! Üllatus oli suur, kui saatjaks oli tütarlaps Grete ja pakis suitsuvorst, juust, Kalevi kommid Kaseke ja muud maitsvat pudipadi. Ühesõnaga olin pahviks löödud ja liigutatud nii mis kole.
Kuulake Tuksami laulu