FEMOR

…  seega sain teada oma eesti nime ja selleks on Uku.

Vabandan, et pole vahepeal kirjutanud, aga nagu pole  ka midagi erilist juhtunud. Ütleme siis nii et nagu argipäev Tartus, ainult et siin on lisaks  kaks last  ja  nende ema ning asukoht on Peking. Muidu on kõik samamoodi!

Facebooki ja blogid sain tagasi mingi programmiga, mis petab hiina kavalad ametiasutused ära  ja laseb keelatud info läbi.  Programmi koduka andis mulle Martin, kes sai selle hiina dissidentide käest

Õige jah! Martin Pärn Ugalast käis siin. Õigemini oli ta juba ammu siin ja õpetas kuskil karu p….s inglise keelt. Klassis olevat olnud keskmiselt 85 õpilast ja vahet poleks olnud, mis keelt või asja ta neile oleks õpetaanud, nagunii nad midagi ei õppinud. Mitte et Martin halb õpetaja oleks olnud, aga lihtsalt, kui nad pole 5 aasta jooksul suutnud õppida ära “mai neim iiz” siis mis vahet seal on mis sa nendega teed.

Martiniga tegima 2 traditsioonilist õhtut, mis algavad lausega “joome 2 õlut”. Lõppesid nad nagu alati hommikupäikeses või vihmas. Martin sai nüüd mingi stippi ja tuleb siiakanti sügisel tagas, et õppida hiina keel selgeks. Naljakas mees see Martin. Oli ju soe koht televisioonis, saated Rüütlist ja nõidadest, aga nüüd ronis ilma palgata Hiina keelt õpetama ja õppima Ega ma tegelikult ka parem pole!

Vist suurest hirmust, et facebookis saab masse  kutsuda ülesse HRV aastapäeval Tiibeti rahva eest võitlema, lülitati viimane Hiinas välja. Ei tea kuidas ma nüüd küll hakkama saan. Oma vene ja jaapani nime sain sealt teada, aga poola ja surinami nimed jäävad nüüd teadmata     Ehk siis 1 okt tulevad suured pidustused ja miilitsaid on juba praegu rohkem. Näiteks meie maja valvavad nad juba kahekesi. Viisasid ei anta ja minu kodukas pannakse ka nüüd arvatavasti kinni

Käsin ühel varahommikul ühes pargis ja teisel teises. Kui vahepeal olin juba hakanud uskuma, et vanad tavad nagu hommikused taijiharjutajad ja muidu võimlejad on kadunud siin suures linnas, siis selgus, et nad pesitsevad parkides. See on tore üritus. Pargi iga võimalikul vabal platsikesel on kogunenud erinevad huvigrupid ja valik on metsik. Loetlen omasilmaga nähtud: taiji, kung fu, bagua, tiibeti tants, lehvikutega tants, krt teab mis tants, kõrinatega tants, peotants, hiina jo-jo horisontaalis ja vertikaalis, sulgpall ja kepitants jne. Peale selle on veel freelancerid, kes ennast lihtsalt vastu puid sügavad ja peksavad. Üks mees, keda nägin, olevat juba 40 aastat ennast ühe ja sama puu vastu tagunud ja nüüd on juba 80 aastane. Ja muideks iga kord ütles sulaselges eesti keeles “ai”.

Täna õhtul käisin Olümpiakeskuses ja tegin mõned filmilõigud. Vaadake!

Loen just raamatut James Clavell`si raamatut Noble House, kus tegevus toimub 60`ndate aastate Hong Kongis. Ameeriklaste bizniisi proovist sissetungida sellele turule ja vastuolud erinevate ärikultuuride vahel ja rivaliteetidest.

Läksin siis viisajahile ja linnaosad ning tänavete nimed juba tuttavad. Aga ega midagi äratuntavat seal polnud, ju olin siis oma fantaasias teistsuguse pildi loonud ja eks ka aeg on oma töö teinud ja saared moodsaid pilvelõhkujaid täis istutanud.

Facebookis kirjutasin, et kui Tartu ajalooline tunnuslause on “Taaralinn Tartu” tõlkes “City of empty bottles”, siis minu jaoks võiks HK tunnuslause olla ” City of empty pails”.

Ehk siis ämber esimene:

Netis bukkisin hosteli Kawlooni linnaossa HK elu keskmesse. Hinnangud olid head ja hindki paras 29 USD öö, nimi Oshaka viitaks ka nagu natuke Jaapanile (hiljem avastasin, et samal korrusel aga teises tiivas oli hostel nimega Osaka). Selgus,  et see oli rajooni kõige koledam maja, kus esimesel korrusel tegutsesid hindud, türklased ja krt teab kes veel. Raha vahetus, võltsriided ja kellad ja telefonid, kebab jne. Aga nad olid vähemalt ausad ja ütlesidki, et kassa võlts kella ei taha osta.  Tuba ise oli 3*2 ruutmeetrit ja ilma aknata, seina paksus 10 cm, õnneks oli peldik, dush ja WIFI olemas. Aegajalt tuli sind uudistama mõni tarakan. Aga noh ütlem, et siiski puhas võrreldes ülejäänud majaga (15 korrust ja vasakpoolne lift sõitis paaritutele korrustele ja parem paaritutele).

Teine ämber:

1. juuli on HK riigipüha ja asutused kinni, seega passi sisse ei saanud anda.

Kolmas ämber:

Vaatan – Iiri pubi, astusin kõmm sisse ja tellin õlle. KRT RSK 60 HKD e siis 95 EEKU.

Neljas ämber:

Järgmise päeva mõtlesin kultuurselt veeta ja läksin maailmatu suurde Convention and Exhibition Centerisse. Aga just sel nädalal ei toimunud seal mitte midagi. Tühi suur maja ja külm tuul.

Kui vahepeal kliimast rääkida, siis see on jube. Palav nii öösel kui ka päeval, kuid kogu aeg satud külmade arktikatuulte meelevalda, sest igast uksest puhub külm konditsioneeritud õhk sulle vastu kukalt.

Neljas ämber:

Kõrval asus  kunsti keskus ja mis te arvate, kas seal oli mõni näitus – õige, ei olnud.

Otsustasin minna kindla peale välja ja suundusin trossraudteele ning õnneks oli see avatud ja rahvast vähe. Sõitsin siis 45 kraadisest nõlvast üles ja vaatlesin hunnitut tornide paraadi all merekaldal.

Viies ämber:

Viimasel  päeval enne väljalendu läksin teaduskeskusesse. Appi!!! seal oli just avatud näitus “Kuidas komm paberisse saab”. 5 miljonit karjuvat kollast nagamani pidi mind pikali jooksma. Rutasin selg ees välja. Naabermajas oli õnneks ajaloomuuseum ja seal õnnestus mul 3 tundi ära veeta ja aeg lennukile minekuks parajaks teha.

Kuues ämber:

Olen varakult lennujaamas. Selgub aga et ühistransport tõi mind terminali nr 1, kuid minu lennu tsekinn asub terminalis nr 2. Jalutasin teise terminali ja registreerusin reisile. Istusin rahulikult kohvikusse ja tellisin ämbri kohvi. 40 minutit enne väljumist sean ennast väravate poole. Värav G7 asub aga terminalis 1!!!!!!!!!!! Mind juhatatakse seekord  metroo peale, edasi tuleb jõuda 4 korrusele ja sealt joosta veel G7 väravani ning siis veel bussiga lennukini. Hea oli et oli ka teisi pidureid ja viimase sõiduga me lennuki leidsimegi.

Ämbrid otsas aga ilma oleks ka igav olnud

Vaadake ka videoid paremalt reast!

bambustelling.JPG  öine HongKong   export,import   HK  HK2  HK3   HK4

Kolisin mõneks päevaks Hong Kongi, et viisat pikendada. Astusin juba kolm korda ämbrisse. Aga kuidagi kodune on kui kõik sulle midagi müüa tahavad. Eelmine reis tuleb kohe meelde.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid eelmisest nädalavahetusest.

Nädalavahetus läks nagu ikka. Reede õhtul kutsus Hannes (Mongoolia ohvitser) oma rikkuritemaja hoovi rahvussöökide peole. Meil loomulikult kilu ja sprott, viin ja must leib. Sprott muideks oli toodud Mongooliast ja läti toode. A jaa, Vana Tallinn oli ka. Kilu kohta käis legelnd, et see püütakse surnult merest kinni ja siis lastakse veel mõni aeg päikse käes seista, et päris pehmeks läheks. Sprott maitses neile. Vähemalt näo tegid sellise. Igaljuhul oma koju mai jõudnudki.
Järgmine päev pidime otsima Hannesele ratta. Aga mitte tavalise, vaid ikka ohvitserile kohase, rüht oleks sirge ja poos väärikas. St vana meestekas, suurte rataste, sarvja lenksuga, rauast pidurisüsteemiga, vedrudega sadul ja suur kell. Peale paaritunnist otsimist istusime ühe kioski kõrvele maha ja hakkasime õlut jooma. Ei leidnud ja keegi ei teadnud ka kust saab. Mõned aadressid küll saime aga need asusid teispool Tiananmeni väljakut ja kümnette kilomeetrite kaugusel.
Siis meenus, et itaallanna eilselt peolt, kutsus meid täna õhtuks enda poole einestama. Mindud mõeldud. Ostsime kaasa punase veini ja kohal me olime. Söök oli võrratu. Ma arvan, et kõik asjad mida itaallased üldse teha oskavad, oli ka seal laual. Selline euroametnike pidu oli. Just, Peking on euroametnikke täis. Hanneski EN Mongoolia bla-bla-bla ohvitser. Sõime ja jõime mis mahtus ja lahkusim, aga mitte koju. Vaid majade vahel oli paar kohaliku rahva söögikohta. Mehed istuvad kõhud paljad, söövad pardipäid ja kanajalgu. Meiegi, särgid seljast pardipea, teod ja kanajalad ette. Sodi võib ja vist ka peab maha viskama. Nii me siis istusime veel tunnikese pardikoljude ja kanaküüniste ja teokodade otsas ning lasime hea maitsta.
Pühapäeval läksime siis teispoole Tiananmeni väljakut, lõpuks see ratas kätte saada. Peale ca tunniajalist või ka rohkemat taksosõitu lasime ennast maha panna, sest lootus hakkas juba katkema. Ja oh imet, seal see pood oligi. Hakkasime näppime kõige ilusamat. Tuledega ja puha, kell helises peale laskmist veel 10 minutit. Aga hinnaks selgus olevat 17 000.- eeku. Vana hollandi ratas, uunikum. Kuid oli ka odavamaid ja täpselt sellised mida otsisime. Lõpuks valis Hannes välja ühe 40 aastase kohaliku toote, aga kõik klappis. 500.- eeku ja lukk tasuta.