FEMOR

Kuu on möödas. Elu nagu ikka, tekkinud on mingi rutiin ja päevakava. 9 ajal ülesse, riisipuder, kakao ja kohv, raamat, lõunasöök, õhtupoole välja. Kella 10 õhtul on võimalik ka ingliskeelseid filme vaadata ühe kanali pealt.
Kui ma enne mainisin, et koerad on väiksed ja ju nad siis suuremad on nahka pannud, siis see osutus ekslikuks. Tegelikult  pidi  nii olema, et Pekingis on kõik väga täpselt reglementeeritud. Elu käib linnas olevate ringteede järgi, mida on siis 5. Koera turjakõrgus võib olla 30 cm, seespool 3 ringi ei tohi sõita bensiinimootoriga mootorratastega, ainult elektri või kondiaurul. Ajalehes ilmuvad teatised, milliste numbrikombinatsioonidega autod jörmisel päeval või päevadel, ei tohi siseneda teatud ringist sisse poole. Suured diiselmootoriga kastikad võivad liigelda peale kella 7 jne.
Liiklemine ise pole siis üldse raske, kui sul kaart metroojaamadega on kaasas. Siis saad igale poole ja suhtelisetl lähedale. Pilet on 3,40 eeku. Aga kui ikka hätta jääd siis võta takso ja varakult valmispandud hieroglüüfidega kirjutatud kodune aadress ja mõnekümne krooniga oled igalt poolt kodus.

Külastasin rattaga olümpialinnakut.

Õhtusöök: must leib, Tallinna vürtsikilu ja õlu (kohalik).

Pesa   pesa2   pesa3    pesa4    Õlu

Vandusin kunagi, et ei lähe kunagi elama Annelinna ja maakleri tööd tehes vältisin Annelinna kliente, sest et kuidas ma müün korterit linnaosas, kus ma kohe kindlasti elada ei taha! Ja valetamine pole ilus, kui siis luisata – seda iga kell. Vahe on selles, et valetamine on omakasupüüdlik, aga luiskamine on elule värvi andmiseks ja sellest ei tohi keegi kahju saada.

Ühesõnaga elan nüüd siis Õismäel, mis on Taevaserahuväljakult linnulennult 10 km. Kenad uued 15-20 kordsed majad lifti ja trepiga. Pigem siis Uus-Õismäe. Haljastatud sisehoovid, kus naisterahvad ja valitud mehed õhtuti rühmatantsuga esinevad. Enne rühmatantsu on lindiharjutused (vt paremalt videote alt). Õhtuti  jalutavad nad oma koerakesi, viimased on väga pisikesed, ju siis on suuremad pintslisse pandud. Kassid vist ka, sest ainuke kass keda ma näinud olen, on Eesti konsuli hiidkass.

Elekter ja gaas käivad kavalalt. Sul on plastikaart millele oled laadinud pappi ja kui elekter või gaas otsa saavad, siis pistad kaardi mõõturisse ja saad järgmise portsu. Pappi pole – ei saa ka elektrit!

Telekas on hiinakeelne, pesumasin ka (ei ole teist veel tööle saanud) ja mis kõige tähtsam   NAD KÕIK RÄÄGIVAD AINULT HIINA KEELT  ja mida rohem sa püüad neile näidata, et ei osaka seda keelt, seda innukamalt nad suga vadistavad!

Esimesel nädalavahetusel tuli teade, et lätakad avavad Hiina kesklinnas kõrtsu. Kadedakstegev muidugi, et nemad meist ees ja veel kesklinna. Koht ise asub saaatkondade ja kohvikute ja boutiquete kallis rajoonis otse Appeli salongi vastas. Tegelikult otsisime tükk aega, sest see koht kus muusika ja kära tuli, tundus liiga suur ja meeleolukas läti kõrtus jaoks. No ega neil siis nii hästi saa ka minna!:)  Aga võta näpust oligi. Sajad fotograafid, tulede mäng, saadikud siit ja sealt ning kindlasti kohalikut Lilitid ja Liisud-Miisud-Botaanikaaiadired.

Süüa ja juua sai läti rahva raha eest mehe moodi. Üheks kõvemaks atraktsiooniks kujunesid aga minu alluvad reamehed Otto(8a) ja Mikk(6a). Vean kihla, et nii mõneski ajalehes olid järgmisel päeval nende sinisilmsed ja blondipeased pildid esikohal, kui toredad heledapäised läti poisid kohvikut avamas.

Vahepeal  palus üks kena hiina tibi mult luba poistele musi anda ja nendega koos  pildistada. (Nii saaks ju pappi teenida )  Ma muidugi keeldusin. Kes teab jätab veel jõmpsikatele igaveseks ajaks armi hinge.

Kõrts ise oli aga sõna otseses mõttes kohvik  “Double Coffee” (nagu meil Coffee in vist) Juttude järgi  ei joonud hiinlased mõned ajad tagasi üldse kohvi, aga nüüd reklaamitakse seda kui trendikat euroopapärast jne. Teadagi, kui miljard hiinlast kohvi jooksid, oleks see ju tohutu kasumiallikas. Me peaks propageerima musta leiba ja hapukoort (kilo maksab 85 eeku).

Möödas on kümme kuud ja pühkisn uuesti Eesti tolmu jalgadelt ning suundusin Hiina. Seekord küll mitte reisima vaid pikemalt Pekingisse. Olen seitse kuud kahele eesti poisile koduõpetajaks ja järelvaatajaks (lapsehoidja kõlab kuidagi naiselikult aga mina olen ju mees   )

Sõit ise Hiina kesklinna oli “tore” – laevaga Helsingisse, sealt lennukiga Londonisse ja siis lennukiga üle Eesti Pekingisse. Õnneks ei olnud vahepealsed ootamised pikad.

Pekingi lennuväljal ei lastud meid algul maha, sest saabusid tibid kuremaskides ja püstoli rarnased temperatuurimõõturid käes, et seagripi hirmuskõigil temperatuur üle mõõta. Hiljem lennuväljal oli neid aparaate veel postide ja lagede küljes, mis su ära mõõtsid.

Maabumine ise on Pekingis tore, sest neil on vist igale lennule oma passikontrolliväravad ja siis veel millegikontrolliväravad aga aega läks mahatulekust pagasi kätte saamiseni vaid ca 20 minutit.

Esimesed kaks nädalat elasime ula peal e siis ühe eestlase juures, kes ise oli kodumaal. Neli tuba, välisuksel on portjeed, kes su kotid ülesse tassivad, jõusaal, bassein, haljastatud sisehoov kus kivi seest tuleb sulnis muusika “Ood rõõmuel” (hiina võtmes muidugi) jne. Ühesõnaga eliitrajoon. Nüüdseks oleme seal kolinud juba omaomasse – 10 korrus 3 tuba ja rõdu. Õues teevad vanamutid aeroobikat ja jalutavad oma koeri ning puurilinde.

Kinnisvara hinnad Pekingis. Eelpool nimetatud eliitkorter on 35 000.- eeku kuus. Meie oma 7000.- eeku. Pole see elu siin Hiinas midagi nii odav, kui arvatakse. Eks tegelikult mujal paeks odavam olema.