Ei hoidnud tugitoolist kinni nagu Timo Penu teeb ja istsin lennukisse, et minna Komodo saarele, et kui juba siinkandis olen, siis oleks patt seda mitte teha. Lennukist avaneb muidugi hunnitu vaade koikidele nendele 10000000 vaikestele saartele.
Flores ise on vaga vulkaanirohke ja tuntud oma Homo Florensise poolest. Imepisikesed inimesed. Meetri pikkused. Vahel pole neid nahagi. Ime et nad siin varaanide keskel ellu on jaanud.
Yhesonaga elasin Florese saarel kylakeses nimega Labuan Bajo mae veerel vaatega Florese merele. Meri on sinine. Kuskil lahedal elab valgepeamerikotka paar, kes igal hommikul tulid merekohale kalastama.
Saabudes sattusin lennujaamas kokku yhe uusmeremaalasega, kellega siis votsime ette 2 paevase merereisi Rinca ja Komodo saarele, et oma silmaga naha neid elukaid. Oobisime laevas. Rinca saarel nagime esimese 5 minuti jooksul yhte 2 meetris varaani losutamas puuvarjud. Hiljem nagime veel 5 vaiksemat. Peale nende nagime ka varaanide pohitoidust – hirve, vesipyhvlit ja metsiga. Metsigu nad aga kardavad, sest need pidid sabast hammustama.
Jargmine paev soitsime Komodole. Oleldi, et pole vaga suur toenaosus, et me varaane yldse naeme, sest need pidid jooksma hakkama alles juulis augustis, kui emaste parast kakluseks laheb. Aga vedas. Kaks 3 meetrist olid otsustanud juba juuni lopus naisvaraane jahtima hakata. Tagasiteel kohtasime mantaraid, astelraid ja delfiini.
Homme tulevad ka pildid.