FEMOR

Juhtuski nii nagu pidi juhtuma, et lennuk Vavaule ei valju. Aga mis sest.

Kunagi eelmine nadal oli tore syndmus Angela nimelise hotelli peldikujarjekorras. Nimelt einestas kohvikus tahtis mees – Tonga peaminister ja selgus, et ta kasutab sama peldikut mis mina, ainult et teda saatsid sinna turvamehed. Peaminister (kui ma oieti aru sain) valitakse siin eluks ajaks ametisse. Votsin Lonely Planeti Tonga kohapealt lahti ja noudsin allkirja. Andis. Tulbli mees nagu meie Ansipki:) Naabrinaine Tartust oli mind informeerinud, et Nuku’alofal elab Leo Niit’i (see vana merekaru kes Kunni nounik oli) poeg Lennie lobusalt edasi. Kysisin igaks juhuks peaministrilt, et kuidas Lennie Niit ka elab. Selgus et tunnevadki teineteist ja isegi hasti. Rohkem ma teda ei seganud ja lasin edasi sooma minna.

Uue kylalistemaja (kuhu ma pogenesin Samoa hiidnaise eest) omanik Atolo Tu’inukuafe ( tolge:tuhande saare kuningas ja eestis 1000 barbie kunn) on ka Lennie hea tuttav. Koik teavad Lennit!! Yleeile laksin omaniku suurt vorstivabrikut kylastama. Nii vaikest vorstivabrikut ei ole ma oma elus veel nainud (ma ei ole yldse vorstivabrikuid nainud) aga tal tootas seal millegiparast 10 inimest. Sisustuseks oli yks saag, yks laud, yks lihapurustaja ja vortitoppimise masin. Koik! Aga mitte see pole tahtis, vaid see et korval oli kohe Lennie maja. Hoikasin peremehe valja ja  leppisime kokku, et jargmine ohtu e siis eile hakkame olut jooma. Tal oli veel 2 sopra Rootsist kohal, kellest yks oli 2 meetri pikkune ja nagi valja nagu Vend Vahindra ja haalt tal ei olnud ja ise oli meremees ja tema kioge pikem taksosoit oli Itaaliast Moldaaviasse litsimajja. Ei usu.

Kunagi hiljem raagin teile ka Tonga ajast. Nii et armsad mudilased nyyd vut-vut voodisse ja magama, sest kell on juba 12 oosel. Meil 11 hommikul.

Mekongi vetega ei ole nyyd midagi enam pistmist. Tongatapu on viis korda yle vaadatud. Kolmeharuline kookosepalm!!!! fantastiline, ainult selleparast tuleb siia tulla:) Vabriku uulitsas on nyyd kaks sellist pilti.

Elasin hiinlaste ajatavas kylalistemajas ja Tonga rahvustoiduks osutus praetud riis:) Tegelikult on selleks seaporsas ja mingi maitsetu kartulisarnane juurikas ja siis maguskartul ja muru. Osad soovad ka lendavaid rebaseid – jube suured papaiasid soovad nahkhiired.

Tongast endast. Saarte hunnik laiali Vaikses ookenis, elanikond 100 000, kuningriik. Iga inimene saab 8 hektarit maad , et endale juurikaid ja banaane kasvatada. Palka nad ei saa, aga ega elu siin odav kyll ei ole (olu 330ml 14 krooni ja seda poes!!!!!!!!!!!!!!). Tongalased  nagu ma aru olen saanud ei armasta aga oma kunni mitte yks raas, sest see on koik bizniisid enda omaks tunnistanud ja pumpab rahva raha valja oma arvetele. Peale selle myys tema poeg (naljaks jah et poeg suri ara ja isa sai kunniks) hiinlastele passe ja nyyd on koik kohad hiinlasi tais. Iga toidupoe omanik on hiinlane ja myyad hiinlased jne.  Ka need ei investeeri tulusid siia vaid saadavad oma miljonile Lee nimelisele sugulasele Hiina. Nii nad siin siis elavad: joovad kavat, laulavad ja soovad juurikaid:) Seda teevad mehed, naised istuvad kodus ja kasvatavad lapsi.

Vahetasin oma elukoha nyyd kohalike poolt runnitavasse hotellikesse, kus on koik teistmoodi. Puhas, hommikusook tasuta, elamine poole odavam. Ja miks ma seda tegin? Hiina hotellis oli tore taaanlasest meremees – elutark ja armastas rummi. Siis aga yhel saatuslikul ohtul, kui me olime arajoonud pool pudelit rummi ja suundusime tantsushowle, kohtasin ma seal 2 meetri pikkus Samoa naist – sale ja kena. Jargmine paev, kui me linnas kohtusime, ei olnudki ta enam nii ilus:) aga kohutavalt pealetykkiv. Mul hakkas kohe hirm, sest ma arvan, et ta tahtis mind metsa lohistada ja pintslisse panna. Votsin, oigemini ta surus oma tel nr mu taskusse ja kaskis helstada. Lubasin raudeslt kohe jargmine paev helsitada:) ning teeseldes kohutavat peavalu hiilisin oma hotelli ja ytlesin kova haalega, et kogu suff ja elanikkond kuuleks, et soidan ara Eua saarele. Tegelikult pagesin teise hotelli. Siin on aga teine mure – NZ misjonarid (8tk) Onneks on nad kogu aeg ametsi ja minu jaoks aega ei jatku.

Aga muidu on tore ja ponev ju. Kolmap lendan Vavau saarele 250 km ylessepoole.

Kui ma eelmises kirjas ei maininud, siis Tongal touseb paike maailmas koige esimesena.

Olles tydinud (detsembris) Uus Meremaa vihmastest ilmadest ja kylmadest oodest ostsin pileti tiba pohja poole ja nyyd olen jalle uues kuningriigis – Tongal, kus on soojem (tegelikult oli ka Uus Meremaal soe kui ma lahkusin).
Naised kaivad olest voi murust seelikutega nagu peab. Meestel on ka midagi sarnast seljas ja nii nad isutvad keset muru ja joovad kavat mida serveerivad vallalised naised nagu ma olen aru saanud. Aga naist ma teile ytlen siit ei vota, sest nad on koik must kolm korda suuremad ja kurjade nagudega. Tegelikult aga on nad vaga heasydamlikud.

Tonga ise on aga lame nagu taldrik. Mitte yhtegi mage pole veel nainud, ainult palmid ja veel mingid puud, mis meil ei kasva. Tonga Rahvusvaheline Lennujaam oli tore – pisike kiosk ja lapsed ooleks nagu jouluvana oodanud, vahtisid yle aia ka kisasid. Inimesi on 100000. (Jah, ega Tartu lennujaam eriti suurem pole:)

Panen moned paremad palad ylesse:)

Teised asjaosalised vasakult: Madis, Roland ja Juhan-Markus.

Aastavahetuse veetsin Nz pealinnas. Kohtusin siin yhe Ugala liikme ja kahe Viroonia liikmega, kelledega siin aastavahetus tuligi. Algus Wellingtonis oli jube, sest tuul puhus iga paev nii et liikumisega tanaval oli raskusi. Aastavahetus aga tuli ilus paiksepaisteline ja tuuletu. Suhteliselt, sest siin puhub kogu aeg. Ma ei saa aru miks nad pealinna siia tegid.
Aastavahetuseks ostsime poest hapukapsast, liha ja kartulit ning panime meeletu vaagnataie praadi pintslisse. Kella 12 ajal ronisime oma hotelli katusele, et vaadata ilutulestikku ja juua sampust. Viimane sai tehtud, aga mida polnud, see oli ilutulestik. Paar vaikest sirtsu lasti koduouelt naabriaeda ja kogu lugu. Mitte nagu meil, et iga linna ilutulestik peab naabrist kolm korda suurem olema. Kuidas nad kyll niiviisi voivad!
Olen veel paar paeva siin ja siis suundun pohja poole.
Veelkord head rahvusvahelist kartuliaastat koigile!