Pole teist ammu midagi kuulnud:)
Viibisin pohja Cambodias Ban Lungi nimelises linnakeses, mis nagi valja kui metsik laas. Yks porine lai tanav ja kahel pool kolonialistlikus stiilis majad. Kest teed lehmad, kitsed, kanad ja vesipyhvilirakendiga kohalikud kookoseid turule viimas.
Kohtasin kahet tyypilist inglast Omar ja Guy (yks Sri Lanka paritolu ja teine pakistani sugemetega). Vestluses selgus, et lahevad kaheksaks paevaks rahvusparki “jalutama”. Miks mitte ja laksin ka. Tegemis on reservaadiga, kus ei ela yksi inimene ja ainult pargivalvurid kaivad pyssidega ringi ja kontrollivad, et keegi dzunglisse ei siseneks.
Meile ainti kaasa yks pargivalvur (samas ka tolk), yks breu rahvusest giid, ja 2 breu poissi (San ja Son) sooki ja muud kraami tassima.
Varusus: Hammok (miskiitovorguga koi), pikad pyksid, hambahari, kaanisokid (tihedast riidest kahekordsed bahhillid, et kaanid ligi ei paaseks), pikkade varrukatega sark ja T sark, kateratik, taskulamp, platud, matkasaapad ja fotokas. Seljakott ca 8 kilo. Peale vettekukkumist raskem veelgi.
1. paev. Turult sook ostetud mootorataste selga ja 1,5 tundi mooda olematud teed rahvuspargi poole. Peale seda istusime haabjasse ning tund aega mooda joge breude kylla. Breud on valjasurev vaikerahvus, kes elavad rahvusargi piiril, kasvatavad riisi ja kytivad omaks tarbeks loomi, elavad bambsmajakestes ja on roomsad. Naised popsutavad piipu ja lapsed riuvad rinnaotsas, korvades on megasuured augud. Meid nahes tombavad t sargid selga !? Esimes oo viibisime kylas.
2. paev kell kuus aratas kukk meid ylesse ja peale pogusat riisipala teele. Algus oligi jalutamine bambuse ja krt teab mis puude vahel siledal maal lonkimine. Peale 3 tunnist kompimist tuli esimene raske etapp. 1,5 tundi joes sumpamist ja karestike yletamist. Kella 3 ajal joudsime esimesse laagripaika. Son ja San hakkasid koidele bambusest varjualust ehitama, teised sooki tegema. Oobisime imeilusate kosked vahel mae ja joe piiril. Ohtul looduslik dush kose alla ja magama. Oosel magada eriti ei saanud, sest teadagi ei ole ju dzunglis vaikus. Tohutu larm ja kisa.
3. paev seekord aratasid meid gibonid oma lauluga voi hyyetega. Ja siis see algas. 5 tundi maest ylesse ja alla ja ylesse ja alla ja ikka ylesse, breud matseetetega teed raiumas liaanide, bambuse ja taevani ulauvate puude vahel. Iga puu ja poosas tahtis sind endaga tihnikusse kaasa kiskuda. Maas aga passisid tuhanded kaanid. Peatuskohtaes tuli tykk aega ennast puhastada, et nad mooda riideid ylesse ei roniks. Oobisime joe kaldal. Joogiveeks kasutasime keedetud vett ja seda oli igal yhel kaasa 2 liitrit. Ohtul avastasin, et mu soki sees on auk ja 6 kaani olid hakanud mind verest tyhjaks imema. Onneks ei ole see valus:)
3. paev Sama “jama” maest yles ja alla. Pigem kogu aeg ylesse, sest sihiks oli metsapiirist yles poole jouda looduslike karjamaadeni. Selle paeva eelviimane loik oli koige raskem, sest siis oli kalle minu arust juba 90 kraadi. Aga see oli minu arust. Siis joudsime lagedale mae otsa, kus oli sile karjamaa vaikseste jarvekestega. ILUS ja miline vaade.
Dzungilis kasvab selline kuri poosas, kes mu T sargi pintslisse pani. Tegelikult sattus mu seljakoti kylge kuivama pandud sark yhe poosa valdusesse ja kui ma selle sealt katte sain siis sirgu see enam ei lainud, sest okkad, mis olid igast otsast kidadega, sidusid sargi yheks lahtiharutamatuks puntraks.
Hammastav oli see, et Son ja San kaisid paltudega ja hoo pealt naksasid kaane jala kyljes paremale ja vasemale. Ei mingeid kaanisokke ega matkasaapaid ja ka poosad ei tahtnud neid nahka panna.
4. paev Veetsime laagripaiga ymbruses radiaale tehes. Tuterdasin kiidiga kahekesi mooda karjamaad ja magesid ja koopaid. Puhkasime ja laksime edasi. Vorratu. Seal oleks tahtnud veel paeva voi paar veeta.
Selgus et oosel oli meist 500 m eemal karu kainud puu otsas mesilasi kimbutamas ja pesa sootuks koos puuga maha murdnud.
5. 6. 7. paev tagasi maest alla. See oli juba lihtsam ja ka samm oli selge ja vett oskasid oigelt tarbida. Kiid oleks peaagu rastiku kaest hammustada saanud, sest haarad oksast, mis osutus hoopis maoks. Breu poiss oli aga varmas haaramaks rastiku peast ja heitis ta eemale vette. 7. paev oli jalle veetakistus. Seekord ei pidanud minagi vastu ja kaisin tervenisti vee alla. Aga suplus see oli monus, sest palavus ja vasimus tahtsi aa tappa.
8. paev Vaike matk ning siis paadi ja mootoratastega tagasi. Habetunud, vasinud aga onnelik. Ohtul joime Guy (Omar vaakus hotellis hinge) ja giidiga veidike Lao-Laod ja jaime tais.
Korraldasin ka vaikese voistluse, et kes jouab koige rohkem esimene oobimiskohtadesse. Kohalikud arvesse ei lainud. Mina voitsin. Omarile ja Guyle ma loomulikult ei olenud, et kaib voistlus:)
Nyyd olen juba Laoses ja keset Mekongi joge, kus jogu moodustab tohutu saarte (ca 4000) ragasiku ja yhe saare peal ma siin puhkangi.
kahte eestlast – Uku ja team ode Lee. Neil oli natuke murelik nagu eest, sest Uku suurem ja tahtsam seljakott oli lainud mehele ja soitnud kuskile mujale. Vahemarkuseks, et moned aastad tagasi, kui Uku ja Indrek Kalamees sama reisifirmaga samasse kohta lendasid, siis laks Kalamehe kott samasse kohta. Ju Uku kott laks talle seltsiks:)
