FEMOR

Valmis! Olen nüüd paberitega taimassazist. Lõpetamisel küll kedagi ei olnud, aga ega ma ütelnud ka kuhu tulla.

Eelmisel nädalal saatis õpetaja mind poodi suitsu, peetlit, küünlaid, lilli ja banaane ostma. Asetasime selle kandikule ja siis pidi palvetama. Ta ei osanud väga täpselt inglise keeles seletada, et miks ja kellele, aga see ei pidavat Buddha olema, vaid keegi halli habemega valges riietuses vana mees. Tõnn Sarv siis valgustas, et kes ja mis.

Tai meditsiini ajaloo järgi on Tai massaaži alusepanijaks umbes 2500 aastat tagasi elanud India arst

Jivaka Komarabhaccha (mõnes transkriptsiooni variandis ka Shivago). Jivaka Komarabhacchal olid sidemed ka Buddhaga ning ta lõi vaimse aluse nii nüüdse Tai massaaži meetoditele kui ka ravimtaimede ja mineraalide kasutamisele inimese tervendamisel. Jivaka Komarabhacchat peetakse tänapäevani kõrges aus kui meditsiini isa ning talle avaldatakse austust igapäevastes palvustes.

vt. www.orientalhouse.ee

Pidin banaanide ja suitsu kõrvale asetama ka 99 bahti, mis pidi minema orbudele.  Nii et mitte niisama õpetattud massazzist vaid kohaliku Hipocratese vande andnud

Igaljuhul kui see ka mu ametiks ei saa, siis on see vähemalt väga hea trenn.

Paar päeva tagasi ehmatasin ühes kaubanduskeskuses. Paljud inimesed ehmatasid. Põhjuseks lapse nutt. Tai lapsed nimelt ei nuta vist kunagi ega jonni. Vähemalt pole ma seda enne näinud ega kuulnud. Sellest ka see ehmatus. See oli midagi enneolematut. Ju pidi ikka midagi tõsist olema. Ja kuidas sa ikka jonnid või nutad, kui kõik ümberringi ainult naeratavad

Valus on! Kõik lihased, mis mul on ja mis ei ole, valutavad. Viis päeva tagasi läkisn taimassazi kursutele nimelt. Kõigepealt mudib ja väänab ja taob õpetaja mind ning siis pean mina teda taguma ja vääma. Seda kõike 5 tundi päevas ja minu jaoks täesti ebanormaalsetes asendites.

Taimassazi tehakse matil patsiendiga samal tasemel. Põhiasendid massööril on põlvili, rätsepaistmes ja püsti. Massaz ise on nö süvamassaz, kus masseritakse närvipunkte ja meridiaane  pöialde ja küünarnukiga surudes. Et masseeritaval veel valusam oles, siis vahelduseks venitatakse ja väänatakse. Peale esimese päeva esimest kahte tundi, kui hakkas pikk vahetund, kukkusin mina külili ja magasin.

Nii, et pange ennast valmis, kes julgeb

Vabas ja rõõmsas maailmas jälle. Sooja on tiba alla 30, päike paistab, telekast tuleb Otepää MK etapp ja arvutist saab kõiki lk külastada mida tahad ning ID kaart töötab. Praegu vedrutan niisama aga mõtlesin, et olen endale ka natuke kasulik ja võtan tai massaazi kursused.

Ennem käisin lõuna-hiinas Guangzhous korbikaaslasel külas, kes sealkandis juba 5 aastat elab ja ajab bizniisi. Räägib vabalt hiina keelt ja omab ka tuttavat tütarlast, kes seda keelt oskab. Mõtlesime, läheme Macaosse, aga alguses oli mul varbavalu ja siis tal palavik. Nii, et vaatasime hoopis 4 päeva telekast naljafilme ja lasime Silvial endale ingveri teed serveerida.

Täna sadas ilma partei käsuta 20 cm lund maha ja hiinakad ei suuda autodega sõita. Aga neil ju pole ju ka talvekumme ja puudub lumesõidu kogemus. Iga teine auto on risti või ei suuda kohapealt ära minna.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid et …
Läbi see aasta. Läbi ka koolipapa kohustused. 21. detsember lahkusid lapsed ja Siki ning mina saan nüüd nautida vabadust Ei vasarda enam väike haamrike kuklas, et hommikusöök, koolitunnid, kekatund, lõunasöök, hommikuks pean korralikult kodus olema jne. Esimene öö magasin 16 tundi  ja oleks veel maganud, kui poleks pidanud üles tõusma ja peldikusse minema.
Vahepeal toimus eestlaste jõulusööming-jooming Hannese juures. Kohal oli ligi 20 eestlast igast mastist ja ametist – kunstnikud , pankurid, diplomaadid, õppurid, logelejad (mina), euroametnikud, itimehed jne. Tehti Guinnessi rekord: kõige suurem kogus eestlasi korraga Pekingis verivorsti söömas. Hannes oli oma kõrgeid tutvusi ärakasutanud ja mitu kilo verivorsti, viina ja praekapsast  Eestist tellinud. Pidu oli igati tore, söödi ja joodi niipalju kui keegi jaksas ja rohkemgi veel.
Ühel teisel päeval käisime  Välismaa Ajakirjanike Assotsatsiooni  aastalõpu peol. Tegemist on enamvähem keelatud ettevõtmisega. Näidati doklõike kuidas ajakirjanikke vabadusi on piiratud ja segatud nende tööd kõige naljakamal moel. Nt oktoobripühade ajal Tianameni väljakul. Reporter püüab kaamerasse rääkida, aga kuskilt ilmuvad mehed vihmavarjudega ja varjavad kaamera, kui reporter paremale või vasemale liigub siis vihmavarjumehed nagu muuseas ja kogemata liiguvad samas suunas. Ei väänata enam käsi, hoopis kenamal moel piiratakse sõnavabadust .
Ja kuna Ursik ei ole 105 kilo, siis ma tagasi veel ei tule.

Selgus kuulujuttudest, et tali ei tulnudki ootamatult! Sellest teadsid kaks meest – kommpartei boss ja vägede ülemjuhataja. Asi nimelt selles, et parteiboss vaatas aknast välja ja ei näinud enam oma lapsi hoovis mängimas. Põhjuseks meeletu sudu, mis oli kogunenud pilvede alla. Boss helistas kohe ülemjuhatajale ja käskis jama likvideerida. Ülemjuhataja läks tagahoovi, süütas kahuri taga oleva süütenööri ja lasi taevasse mingit jama, mis tõi alla kogu pilve.

Paar päeva tagasi juhtus sama jama. Isegi oma nina oli raske nähe. Õhtul kella 12 paiku hakkas aga kummalisel kombel välku lööma ja müristama. Ning siis kukkus pilv täies mahus ja korraga alla. Hommikul siras päike ja taevas oli sinisemast sinisem.

Vot nii korras on meil elu  siin Hiinas.

Nii ja naa hiina keeles kõlab mamahuhu ja otsetõlkes tähendab see hobune-tiiger. Onju nii ja naa!

Esimesel novembril sadas Pekingis maha meeletu lumi. Kohalikudki olid üllatunud, et selline sadu ja sellised räitsakad. Reeglina neil siin lund ei saja ja kui siis hästi peenikest. Samal ajal olid nad aga väga rõõmsad, sest mingid astroloogilised, heiroglüüfilised ja kuupäevased märgid näitasid, et suur lumesadu sel päeval toob õnne. Tõigi, puudel oksad murdusid, liiklus oli häiritud jne. Nii et mitte ainult meil ei tule talv ootamatult vaid neil siin ka.

Neljapäeval sain siis nö passi templi, et olen Hiinas käinud ehk siis külastasin kohustuslikku turistikohta nagu seda on SuurHiinaMüür. Hiina keeli ja piningis kirjutatult ChangChen ja tõlkes pikk linn. Tallinn muideks on tõlkes tornide mets. No ongi teinepikk ja väga ja lookleb nagu draakon oma sakilise seljaga mööda mägesid üles ja alla. Kahjuks olid puud oma lehed juba langetanud ja ei olnud seda värvidekirevust mida lootsin näha.

… koos lastega. Et siis vahepeal oli mu elu vastutusrikkaim periood. Isegi vastutusrikkam kui vene sõjaväes lõhkeainete ladu valvates. Ma olin nimelt 6 päeva lastega kodus, ema mööda Hiinat tiirutamas. See tähendas ju 24×6 tundi alateadvuslikku ja teadvuslikku valvesolekut. Aga polnud miskit hullu ja miskit hullu ei juhtunud ka. Tegelikult ei juhtunud nagu üldse midagi!?!?! Vastupidi, lapsed muutusid kohe sõnakuulelikuks, viisakaks ja korralikuks. Nõud kadusid laualt imeväel ja magama mindi vabatahtlikult. Neil on vist mingi sisemine organ, mis annab neile teada kaugel ema parajasti on. Kui hakkas saabuma aeg, et ema istub juba lennukisse ja hakkab siia poole lendama, siis muutus tasapisi ka käitumine. Lõpuks pidin paar korda ka kõva häält tegema. Aga muidu vinks-vonks.

Siis hakkas ootamatult lastel koolivaheaeg (hiinakatel ju oktoobripühad ja kesksügise tähistamine) ja  Hannese sünnipäev jne. Sellest mõni teine kord, kui üldse loodan, et pildid Kroonikasse ei leki

Antud hetkel istuvad lapsed koos emaga Tokios hotellis ja vaatavad aknast taifuuni. Mina – home alone!

Nagu muust ei ole kirjutada . Elu veereb nagu hernes detsembrikuu poole. Ilmad on parajad, saab juba terve päeva väljas olla. Aga siginenud on sääsed, sellised kirp-sääsk mutandid, keda on võimatu teolt tabad. Nad on võimelised tekitama fantoomvalu hoopis teises kohas, kus tema on Lendavad nad selliselt põrkaval moel (nagu siis kirp). Üks põrkas mulle öösel ripsmetesse sellise hooga, et ärkasin ülesse ja enam und ei tulnudki.

Aga,

Päevad mööduvad nüüd õpetamise ja õppimise tähe all. Kooliraamatud jõmpsikate saabusid septembri keskel ja nüüd olen siis ametlikult koolipapa olnud. Hommikul riisipuder lastele ja endale kohv, praemuna ja sai. Internetist press ja kirjad vaadatud, siis hakkab kool. Noorem lastest Mikk on esimese klassi poiss ja tema suisa nõuab, et kool algaks. Teise klassi ainuke poiss Otto on aga juba vana olija ja teda eriti ei huvita. Ühesõnaga lapsed lähevad eri tubadesse ja mina hakkan õpetusi-juhatusi, noomitusi ja kiidusõnu jagama. Kella 2 paiku on keka tund, kus Otto sõidab rattaga, aga Mikk imevidinaga – kaherattaline rula  , millel rattad värviliselt vilguvad. Ostsin ka endale sellise, et mis ma ikka niisama passin ja igavlen. Ega alguses ei uskunud, et sellega üldse sõita saab, või et mina sellel peaksin püsima, aga võta näpust tuleb välja küll Peale kehalist on veel mingi tund ja lõunasöök, mille valmistan ka muideks mina külmikusse ilmunud asjadest.