Karja Katariina kirik asub Põhja-Saaremaal Leisi vallas Linnaka külas. Kirik on rajatud 13. sajandi neljandal veerandil või 14. sajandi alguses Gotlandi (Ojamaa) meistrite poolt. Kirjalikke teateid kiriku ehitamise kohta pole. Veel enne kivikiriku ehitamist, juba aastal 1254, asus Karjas puukirik. Kirik on tegev kirik olnud läbi aegade …
Klikka näed ssuuremalt.
Sõitsime Ratlasse bussile vastu ja vastupidises suunas lonkis vastu mustapäine backpacker. Lehvitas, nagu Saaremaal kombeks, et kõik kõiki tervitavad. Küsisin Ivaril, et kas mõni kohalik tüüp, aga ta kai teadnud. Tagasiteel leidsime ta Tomba bussipeatuses magamiskotti kuivatamas. Astusime välja ja kohe pärima, et mis mees teed siin?!?!? TMV! 
Selgus, et tegemist argentiinlasega Andres Garciaga Buenos Airesest, kes alustas oma kõmpimist (just kõmpimist, mitte autode ega bussidega) St Petersburgist. Olevat töllerdanud ümber Laadoga ja siis läbi Narva ja Hiimumaa Saaremaale. Eestis on ta olnud juba 2,5 kuud. Küsisme, et kuidas siis Eestis on ja et ega mingeid pahandusi pole juhtunud. Kuna meid oli kolm, siis puges nagu jõudis . Oskas teine ja juba põhilisi käibefraase, nagu tere ja tore ja õlu. Edasi oli mehel plaanis minna Pärnu ja sealt juba Lätti ning lõpetada Koeningsbourgis. Milline tore sell! Kohe kadedaks tegi
Teatan kurbusega, et võite mind varsti Eestis kohata. Asutus, kes mind heldelt toetas mu reisidel, likvideeris oma likviidsuse ja muu, mis majandust puudutab ning kõõlub pankroti äärel. Seega on ka mul raha otsas. Nii kurb ja hirmutav, kui see ka ei ole pean ma nüüd jälle tööle hakkama ja lumes sumpama. Loodan, et veel on mõni töökoht minu jaoks. Aa! Ülle Manilaiult kommenteeris ühte mu kirjutist ja lubas lambakarjuse kohta hoida. See kuluks nüüd marjaks ära küll!
Ühesõnaga lendan kolmapäeval Hiina ja sealt märtsi alguses Londonisse ja sealt Helsingisse ja sealt laevaga või soomekelguga Eesti. Kõik seks korraks 
Eesti rahvusroaks pidavat olema seavitt ja kaalikad. Aga kas keegi on seda üldse kunagi näinud või söönud. Mina pole ei näinud ega söönud. Ju on see siis kas väga ammune või siis müütiline söögipoolis. Igaljuhul Eestis seda osta minuteada ei saa ja pole kohanud seda ka oma reisidel.
Kuid nüüd võta näpust – Taimaal müüakse seda esimest väga lugupeetavas poes, mis on suunatud vällaritele. Saab musta leiba, hapukoort, võid, verivorsti ja muid eluohtlikke toiduaineid ning seda esimestka. Maksab see ainult 18 eeku.
Nüüd ma saan aru miks eestlased nii väga Taimaal tahavad olla – need on need kõige õigemad rahvuslased, kes ei kannata välja tervishoiuameti ebaõiglust – keelatud on ju seasoole, vere ja muu hea ja parema müük, millest saaks toota ise rahvustoite. Nii nad siis kolivad siia, et tunda ennast õigete eestlastena
Täpsustuseks, et tegemist on emaka ja munajuhaga, aga ma arvan, et seda selle all silmas peetigi vanasti.
Nii minu kord siis vastata kysimustele, millele reeglina saavad staarid Õhtulehes vastata . Aga kuna Tõnn oma blogis nii soovis, siis täidan selle. Eks küsimustiku lõpus on juba uus ohver
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Arvatavasti Astrid Lindgreni raamatust Väikevend ja Karlsson Katuselt on mu nimi pärit.
2. Millal viimati nutsid?
Eks pohmellis mõnd haledat filmi vaadates Siin Taimaal aga pohmakat ei ole, seega Hiinas kunagi.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Kui natuke sundida, siis on väga ilust teine. Vahest ei saa aga isegi aru.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Puudub. Olen omnivoor ja vahet pole, mis ees on. Peaasi, et maitseks hää.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ikka vist oleks.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Oleneb olukorrast, aga vahest ikka.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Läinud, selleks oli vaja kitarri Mi keelt ja torukest. Naks ja läinud.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kui pappi antakse , siis hüppaks.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Mis need on? Maisipulgad olid kunagi ja me otsisime neid, mis olid rohke tuhksuhkru kihiga kaetud, vot need olid head.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Just nii.
12. Kas pead end tugevaks?
Muidugi olen ma tugev, eriti kui viina juua .
13. Milline on su lemmikjäätis?
Suur.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Sõltub ju, ühejalaga inimese juures märkad, et jalga pole ja suurte saiadega tüdruku juures hoopis midagi muud.
15. Roosa või punane?
Roosa.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Seda et pappi pole:)
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Ei oskagi öelda. Rahu maailmas, vaevalt, et kõigil tore oleks, palju parem.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Ninakarvalõikamistrimmeri.
19. Mida hetkel igatsed?
Mitte midagi, ma ju pean kysimustele vastama, kus sa siis veel midagi igatseda saad.
20. Mida viimati sõid?
Mingit taimaa rooga, supp kana ja nuudlitega, mille otsas oli keedumuna.
21. Mida hetkel kuulad?
Kuulen Hiina uue aasta tähistamist e siis ilutulestikku.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värvi?
Hetkel on tunne roheline.
23. Lemmiklõhn?
Pole lemmiklõhna. Hea söögi lõhn on hea, hea kohvi lõhn on hea, mõne lille lõhn on hea jne.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Alo isaga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgrattasõit 3 tundi, väga põnev:)
26. Su juuksevärv?
Hallikas ja siis see eelmine ka.
27. Su silmade värv?
Hallikas sinakas.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei.
29. Lemmiktoit?
Maitsev ja hea peab olema.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õudukad pole õudsad või ei ole loodud õiget meeleolu. Seega see teine.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Ei mäleta. Polegi vaadanud yhtegi otsast lõpuni.
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Mul on hetkel valge tooga üll.
33. Suvi või talv?
Peaasi et sääski poleks. Aga millegipärast ei oska praegu küll siin Taimaal talve taga igatseda.
34. Kallistused või suudlused?
See kolmas.
35. Lemmikmagustoit?
Uh. Miks neid söögi-kysimusi nii palju peab olema?
36. Mis raamatut hetkel loed?
Polegi raamatut lahti.
37. Mida su hiirematt kujutab?
Polegi teist.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Vilksamisi midagi.
39. Lemmikheli?
Lapsena trummid aga nüüd juba viiul.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Erinevad ju. Mõlemad head.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Kaugeim koht, kus käinud olen, on Tonga Kuningriik.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Laiskus päästab maailma!
43. Kus sa sündisid?
Tartus Toomel. Enam seal ei sünnita.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ei oska öelda, pole lugenud ja miks just 2 minutit. Yhe tunni võiks kohe võtta.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Paar nädalat tagasi.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ma olen kohtunud kõikide blogijatega, kelle omasid ma loen.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ei ole nii kõva blogilugeja, et saaks seda otsustada. Aga kui jutt juba blogis ilmunud, siis miks peaks seda veel raamatu kujul ostma?
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või nain
Mees.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Ühepäevaliblikana, sööks kõhu nestet täis, teeks sugu ja sureks maha, et siis inimesena jälle ilmuda.
50. Kes järgmisena?
Valmis! Olen nüüd paberitega taimassazist. Lõpetamisel küll kedagi ei olnud, aga ega ma ütelnud ka kuhu tulla.
Eelmisel nädalal saatis õpetaja mind poodi suitsu, beetlit, küünlaid, lilli ja banaane ostma. Asetasime selle kandikule ja siis pidi palvetama. Ta ei osanud väga täpselt inglise keeles seletada, et miks ja kellele, aga see ei pidavat Buddha olema, vaid keegi halli habemega valges riietuses vana mees. Tõnn Sarv siis valgustas, et kes ja mis.
Tai meditsiini ajaloo järgi on Tai massaaži alusepanijaks umbes 2500 aastat tagasi elanud India arst
 |
Jivaka Komarabhaccha (mõnes transkriptsiooni variandis ka Shivago). Jivaka Komarabhacchal olid sidemed ka Buddhaga ning ta lõi vaimse aluse nii nüüdse Tai massaaži meetoditele kui ka ravimtaimede ja mineraalide kasutamisele inimese tervendamisel. Jivaka Komarabhacchat beetakse tänapäevani kõrges aus kui meditsiini isa ning talle avaldatakse austust igapäevastes palvustes.
vt. www.orientalhouse.ee
Pidin banaanide ja suitsu kõrvale asetama ka 99 bahti, mis pidi minema orbudele. Nii et mitte niisama õpetattud massazzist vaid kohaliku Hipocratese vande andnud
Igaljuhul kui see ka mu ametiks ei saa, siis on see vähemalt väga hea trenn.
Paar päeva tagasi ehmatasin ühes kaubanduskeskuses. Paljud inimesed ehmatasid. Põhjuseks lapse nutt. Tai lapsed nimelt ei nuta vist kunagi ega jonni. Vähemalt pole ma seda enne näinud ega kuulnud. Sellest ka see ehmatus. See oli midagi enneolematut. Ju pidi ikka midagi tõsist olema. Ja kuidas sa ikka jonnid või nutad, kui kõik ümberringi ainult naeratavad
Valus on! Kõik lihased, mis mul on ja mis ei ole, valutavad. Viis päeva tagasi läkisn taimassazi kursutele nimelt. Kõigepealt mudib ja väänab ja taob õpetaja mind ning siis pean mina teda taguma ja vääma. Seda kõike 5 tundi päevas ja minu jaoks täesti ebanormaalsetes asendites.
Taimassazi tehakse matil patsiendiga samal tasemel. Põhiasendid massööril on põlvili, rätsepaistmes ja püsti. Massaz ise on nö süvamassaz, kus masseritakse närvipunkte ja meridiaane pöialde ja küünarnukiga surudes. Et masseeritaval veel valusam oles, siis vahelduseks venitatakse ja väänatakse. Peale esimese päeva esimest kahte tundi, kui hakkas pikk vahetund, kukkusin mina külili ja magasin.
Nii, et pange ennast valmis, kes julgeb
Vabas ja rõõmsas maailmas jälle. Sooja on tiba alla 30, päike paistab, telekast tuleb Otepää MK etapp ja arvutist saab kõiki lk külastada mida tahad ning ID kaart töötab. Praegu vedrutan niisama aga mõtlesin, et olen endale ka natuke kasulik ja võtan tai massaazi kursused.
Ennem käisin lõuna-hiinas Guangzhous korbikaaslasel külas, kes sealkandis juba 5 aastat elab ja ajab bizniisi. Räägib vabalt hiina keelt ja omab ka tuttavat tütarlast, kes seda keelt oskab. Mõtlesime, läheme Macaosse, aga alguses oli mul varbavalu ja siis tal palavik. Nii, et vaatasime hoopis 4 päeva telekast naljafilme ja lasime Silvial endale ingveri teed serveerida.
Täna sadas ilma partei käsuta 20 cm lund maha ja hiinakad ei suuda autodega sõita. Aga neil ju pole ju ka talvekumme ja puudub lumesõidu kogemus. Iga teine auto on risti või ei suuda kohapealt ära minna.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid et …
Läbi see aasta. Läbi ka koolipapa kohustused. 21. detsember lahkusid lapsed ja Siki ning mina saan nüüd nautida vabadust Ei vasarda enam väike haamrike kuklas, et hommikusöök, koolitunnid, kekatund, lõunasöök, hommikuks pean korralikult kodus olema jne. Esimene öö magasin 16 tundi ja oleks veel maganud, kui poleks pidanud üles tõusma ja peldikusse minema.
Vahepeal toimus eestlaste jõulusööming-jooming Hannese juures. Kohal oli ligi 20 eestlast igast mastist ja ametist – kunstnikud , pankurid, diplomaadid, õppurid, logelejad (mina), euroametnikud, itimehed jne. Tehti Guinnessi rekord: kõige suurem kogus eestlasi korraga Pekingis verivorsti söömas. Hannes oli oma kõrgeid tutvusi ärakasutanud ja mitu kilo verivorsti, viina ja praekapsast Eestist tellinud. Pidu oli igati tore, söödi ja joodi niipalju kui keegi jaksas ja rohkemgi veel.
Ühel teisel päeval käisime Välismaa Ajakirjanike Assotsatsiooni aastalõpu peol. Tegemist on enamvähem keelatud ettevõtmisega. Näidati doklõike kuidas ajakirjanikke vabadusi on piiratud ja segatud nende tööd kõige naljakamal moel. Nt oktoobripühade ajal Tianameni väljakul. Reporter püüab kaamerasse rääkida, aga kuskilt ilmuvad mehed vihmavarjudega ja varjavad kaamera, kui reporter paremale või vasemale liigub siis vihmavarjumehed nagu muuseas ja kogemata liiguvad samas suunas. Ei väänata enam käsi, hoopis kenamal moel piiratakse sõnavabadust .
Ja kuna Ursik ei ole 105 kilo, siis ma tagasi veel ei tule.